Slipknot

Saage tuttavaks numbrite 0, 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7 ja 8′ga. DJ Sid Wilson, trummar Joey Jordison, bassist Paul Gray, löökpillimängija Chris Fehn, kitarrist James Root, sampler Craig Jones, löökpillimängija Shawn Crahan, kitarrist Mick Thomson ja laulja Corey Taylor. Igaüks neist pole mitte ainult hirmutav visuaalne persoon numbrimärgistusega, vaid ka suurepärane talent instrumendiga mida ta mängib. Imeliste võimete ja muusikaga haarab see bänd kõik, maailmal pole valikut: Slipknot on saabunud ja sa pead nüüd ise otsustama kuidas sa sellega hakkama saad. Moodustades 1995 aasta keskel bändi, tegid nad vajalikud liikmete vahetused, et saavutada seda, mida nad praegu kutsuvad “perekonna üksuseks”.

Algusaastad

Slipknot kujunes välja 1995. aastal, Paul’i, Shawn’i ja Anders Colsefni (endine vokalist) töö tagajärjel. (Neil oli idee alustada bändi juba 1993. aastal ja nad kirjutasid isegi laule. Kuid projekt jäi pooleli Shawn’i keevitamise elukutse pärast.) Nemad kolm koos kitarristi Donnie Steele (ex- Body Pit kitarrist) ja Quan Nong’iga alustasid harjutamist nime all “Meld”. Ühel hetkel Quan Nong lahkus. Selle tõttu alustas bänd uut projekti nimega “The Pale Ones”. Siis oli Shawn (aka Clown) juhtiv trummar.

Paul oli veendunud, et ta tahab kaasata Joey oma uude projekti, hoolimata sellest, et ta kukkus läbi üritades seda teha oma varasemates projektides nagu Body Pit. Vastumeelselt nõustus Joey minema vaatama proovi Anders’i keldris. Esimene lugu mida ta kuulis neid mängimas oli “Slipknot“, mis tulenes “Gently’st” ja “Fur’ist”. Varsti sai Joey aru, et ta peab selles bändis olema ja alustaski trummide mängimist, lükates Shawni muudele löökpillidele. Bänd oli välja kujunenud.

Kokkulitsutud keldris hakati tegema uusi lugusid nagu “Killers Are Quiet”, “Bitchslap/Do Nothin”, “Confessions”, “Some Feel”, “Part of Me” ja “Tattered and Torn”. Paul, Shawn ja Joey alustasid ideede arutamisega tulevikuks, Nad otsustasid ka ära määravad reeglid nüüdsele Slipknot‘ile:

1. “Me ei vasta mitte kellegile”
2. “Me ei muretse trendide pärast”
3. “Me mängime, mida tahame”
4. “Me ei lase inimestel bändi mõjutada”

Shawn ja Joey otsustasid, et bänd vajab kolme trummarit, et tagada hardcore audiorünnak. Shawn tahtis trummarit paremale ja vasakule ning ühte taha, kes kontrollib kõike. Joey sai peamiseks trummariks, kes hoiab kogu bändi koos. Shawn oli “totaalne jõutrummar” ja see kõik on agressiivsus. Kolmas element löökpillidega oli sageli esitatud Anders’i poolt. Shawn ja Joey said aru, et nad vajavad bändi veel ühte kitarristi. Josh Brainard oli varem mänginud bändis Modifidious, ta kutsuti ning varsti lisandus ta bändi. Nüüd oli neid kuus.

Varsti otsustas bänd leida uue nime, nad katsetasid nimega “Pyg System” kuigi lõpuks otsustasid lihtsama kasuks – “Slipknot“, mis oli ka nimeks nende esimesel laulul. Inimesed Des Moines’is teadsid, et uus bänd oli moodustumas ning nad teadsid ka kes olid selle taga. Kuid keegi polnud kuulnud ega näinud neid mängimas. Varsti anti väike esinemine, bänd oli KISS’i meigiga. See tõigi idee maskidest. Järgnevate diskussioonide ja Shawni legendaarse Klouni maski kandmine – kuuekesti otsustati peaaegu ühehäälselt, et maske tuleks kanda.

Bänd hakkas varsti töötama oma esimese projekti kallal – MFKR ehk “Mate Feed Kill Repeat”. Bänd kasutas ära kõik võimalused, et harjutada ja salvestada SR Audio Stuudios.

Veebruaris 1996 leidis Donnie Steele Jumala. Ta sai aru et ta ei saa olla sellises bändis nagu Slipknot, selliste uskumustega. Ta lahkus bändist ning teised respekteerisid tema otsust. Sellisel kriitilisel momendil vajati uut liiget. Liitus endine liige Joey bändist Modifidious – Craig.

Slipknot‘i esimene suurem show, kus nad paljastasid ennast Des Moines’i inimestele, toimus 4. aprillil 1996, kohalikus kohtumispaigas nimega Safari. Inimesi oli kohal umbes 200. Seal mängis ka bänd “Stone Sour”, kus vokalistiks oli Corey Taylor.

Slipknot tegi sellel ajal hullemaid esinemisi kui me praegu teame. Pigem kui need samad ühetaolised riided ja maskid, mängis bänd sellel ajal ekstreemsemas riietuses. Näiteks nagu nunnade kostüümides ja isegi ballikleitides. Kontsertid olid tõeliselt tumedad ja õudsed, kuigi nad tõid sisse ka huumorielemente.
Joey tundis ikka, et bänd on ebatäielik. Ta tahtis rohkem, erinevat saundi ja mitmekesisust. Craig vahetus kohe samplimisele, jättes vaba koha. Bändi saabus Mick Thomson.

MFKR lõpetati viimaks 1996. aasta Halloweenil. Pidu oli alanud ja 200 inimest tuli kohale.
Album saadeti paljudele inimestele ja inimene nimega Sophia, juhtus seda kuulma ja talle meeldis see. See viis Slipknot‘i kohalikule bändide võistlusele. Slipknot võistles Corey bändiga “Stone Sour”, aga Slipknot võitis selle võistluse. Raha, mis nad võitsid, aitas kaasa paljudele bändi projektidele ja demodele.

Selleks ajaks olid mõned plaadifirmad uurinud bändi tegemisi, üks neist oli Roadrunner kes tundis, et kui Slipknot‘ist asja saaks, siis peaks neil olema meloodilisem laulja.

Asjad läksid halvemaks. Shawn ostis ära Safari, mis viis ta bändi juurest eemale, kuigi see oli hea investeering. Bänd ei saanud enam mängida Anders’i keldris, asjad hakkasid kokku kukkuma.
Slipknot otsis edu, mida nad polnud saanud ning otsustasid värvata Corey Taylor’i, rivaal bändist “Stone Sour”. Joey, Shawn ja Mick esitasid talle ultimaatumi tema töö juures “The Adult Emporium”. Nad ütlesid: “Liitu bändiga või me anname sulle peksa!”
Corey alustas harjutamist bändiga ning esimesed sõnad kirjutas ta loole “Me Inside”. See oli väga eksperimentaalne ning kõik imestasid kuidas see võiks välja kukkuda. See muutus sundis Anders’it kohta vahetama – löökpillidele ja taustavokaalile.

Nende järgmine show oli 17. septembril, uuesti Safari’s. See oli suur areng kuigi peaaegu aasta MFKR välja laskmisest tuli üllatav teade Anders’ilt – just enne kui Slipknot oli alustamas esitama viimast laulu “Scissors”, teatas Anders, et see on tema viimane esinemine. See hämmastas mõlemaid, nii bändi liikmeid, kui ka publikut. Tänu sellele järsule muutusele bändis, suundus bänd uuesti salvestama laule nende pealkirjata teisele CD-le – ilma Andersi vokaalita.

Et tulla toime Anders’i lahkumisega, toodi uus liige bändi, nimeks Greg a.k.a Cuddles. Ta mängis oma viimase show 1998. aasta suvel. Ta oli ainuke Slipknot‘i liige, kes vallandati – tema laisa hoiaku pärast bändi suhtes.

Ühel õhtul Safari-s toimuval üritusel kohtasid Shawn ja Joey DJ Starscream’i a.k.a. Sid Wilson’it. Shawn rääkis, et nad vajavad DJ’d, ning Sid ütles, et ta lööb kaasa.

Esinemisproov tehti Cuddles’i asendaja leidmiseks, need tõid kohale Chris Fehn’i. Ta oli näinud enne bändi mängimas. Chris lisati varsti grupi liikmeks.

Varsti peale seda tuli Slipknot‘il ideid triipkoodi, numbrite ja rõivastuse suhtes. Kirjutati ka uus laul “Spit it out”. Bändi kallal hakkas tegutsema Ross Robinson, kellega võeti ühendust Sophia kaudu. Robinson kuulas demod üle ja lendas Des Moines’i, et näha bändi proovi ja live esinemist. Peale proovi vaatamist teadis Ross, et bänd jõuab kaugele. See oli imelise loomingu algus. Ross nägi Slipknot‘i esinemas 2. veebruaril 1998 Safaris. Varsti jõudis sõnum Slipknot‘ile, et Ross on valmis albumit salvestama, plaadifirma nimega või mitte.
Hiljem võttis Ross nad enda nime alla “I Am Recordings”. Siis võttis ta ühendust Roadrunneriga. 23. september sõitis Slipknot LA’sse, et alustada albumi salvestamist. Bänd harjutas nädal aega ja varsti alustati salvestamist. Et lisada vajalikku väljenduslikkust muusikale, lasi Ross Corey’l lahti seletada kõik sõnad mis ta oli kirjutanud ka teistele bändiliikmetele, et nad “tunneksid seda”. See viis muusika kõrgemale tasemele – välja tuli toores väljendus ja emotsioon, see lisas elemente mida pole varem nähtud.

Hoolimata paljudest muutustest mis kindlustasid Knot’i, olid paljud asjad veel lahtised. Nüüd oli Josh’i aeg lahkuda, ta lahkus pereelu pärast, tal ei olnud võimalik tulla toime ulatusliku tuuritamisega mis neid ees ootas. Bänd teadis kohe, kellega nad tahavad Josh’i asendada – Jim Root. Jim ütles alguses pakkumisele ei, sest ta tahtis jääda truuks bändile millega ta hetkel töötas. Kuigi pärast halba show’d helistas ta Shawn’ile ja liitus bändiga. Nüüdseks pole liikmete koosseis enam vahetunud.

2000

Slipknoti self-titled Roadrunner’i album on lähenemas plaatina staatusele. Nende koduvideo “Welcome to Our Neighborhood” on domineerinud Billboard’i esikümnes sellest ajast saadik kui see välja lasti ja see on juba plaatina staatusel. Aga see on ainult Ameerika. Austraallased on teinud albumi kulla vääriliseks ja video plaatinaks ning bänd teeb seal kontserte – ja loomulikult – Euroopas ning Jaapanis ka. Isegi vana pahur Inglismaa – kurikuulsalt mitte tolerantne Ameerika raskeroki vastu – on Slipknot‘i premeerinud hõbeplaadiga ja “uus muusikaalne väljendus” kuulutab Slipknot‘i geniaalseks. Samu aumärke saab leida ajakirjade kaanelugudelt nagu Alternative Press, Circus, Guitar World, Hit Parader ja Metal Hammer, ja bänd on ka esile tõstetud teiste hulgas nagu ajakirjas Kerrang!, Metal Maniacs, Rolling Stone ja Spin. “Wait and Bleed” (mida bänd esitas “Late night with Conan O’Brien’i” saates) on viimasel ajal keerlenud meediakanalitel nagu MTV, KROCK NY, KROQ LA, LIVE San Francisco, WHFS Washington, DC, KNDD Seattle jne. Singli video on ka ametlikult lisatud MTV’sse.

Tegelikult on see kõik ainult lauludes. Samal ajal kui mõned visuaalselt orienteeritud bändid unustavad selle, et koletis nagu Slipknot oma viirusliku nakkava meelega meloodiast ja plahvatava percussionisti juhitud selgrooga, teavad nad oma prioriteete hästi. “Me ei pannud kunagi seda sitta selga, et inimesed meis midagi leiaksid,” ütleb Joey. “Me tegime seda sellepärast, et väärtus pidevalt proovida mängida muusikat või teha midagi Des Moines’is vähenes, see lihtsalt tuli nii välja nagu me oleks anonüümsed isikud. Keegi ei hoolinud, niisiis me ei olnud seal nimede ega nägude pärast, ainult muusika pärast. Shawn on samal arvamusel – “Maskid on meie iseloomude “pikendused”, ütleb ta. Igaühel on väänatud, nõrgamõistuslik kujutlus endast ja me lihtsalt muudame maske aja jooksul. See tundub väga-väga hea kui me kanname oma maske tunni ja siis võtame need ära. Siis tekkib tunne – jumal milline kergendus. Aga alati tundub nii välja kukkuvat, et me paneme need peale show’d tagasi pähe.

2004

Sündinud kõledas Iowa’s, laseb Slipknot välja neljanda albumi, aukartustäratava puhta rock albumi, mida maailm pole kunagi kuulnud. Näidates välja oma kollektiivset hingeelu mitte ainult läbi oma laulude, vaid ka läbi maskide, riietuse, live show’de ning ja isegi läbi fännide ja kultuuri mille nad on asutanud – Slipknot ei hoia midagi tagasi. Nende väljenduse sügavus on sobitatud kokku nende musikaalse oskusega – kaasmuusikud, kriitikud ja fännid teavad, et Slipknot on surmtõsine, kui jutt käib nende kunstist. Peale kahte plaatina albumit, kahte plaatina koduvideot ning Rolling Stones’i, Alternative Press’i, Revolver’i, ning paljude muude meediaväljaannete kaanelugusid, jõuame me Slipknot’i viimase albumi juurde: VOL. 3: (THE SUBLIMINAL VERSES).

Piiride jooksul või siis puuduste tõttu, on Vol. 3 uuel tasandil muusikasõpruses, saavutatud suurte pingutuste ja tööga.
Produtseeritud Rick Rubin’i poolt, on Vol. 3 ei ole ainult püüdmas jäädvustada bändi tugevusi, vaid see näeb ka Slipknot‘i lõhkemist igas suunas. Laulud selles kartmatus jõupingutuses ületavad traditsionaalse raskemuusika struktuuri ja hämmastavad asjasse pühendamata oma dünaamilise veetlusega.
Meisterlik kitarritöö, sisikonda läbivad trummilöögid ja värskelt laiendatud vokaali ulatus, on esiletõstetud töö mida Corey Taylor (#8) kutsub: “samas jõhker, kuid ilus.”

Esimene singel “Duality”, albumilt Vol. 3: (The Subliminal Verses) on lüüriliselt see mida sa võid arvata… “Me oleme bändina palju läbi elanud ja sõnad peegeldavad ehedalt meie pidevat usku ja püsivust 9-kesi koos,” ütleb Joey Jordison (#1). Teised laulud nagu “Before I Forget” ja “Vermilion” on tumedate meloodiate ja raevuka instrumentaalmuusikaga. “Before i Forget” kirjeldab seda, et tuleb olla üle bullshit’ist, tuleb olla persoon mitte inimene. See räägib sellest, et peab ütlema välja mida sa mõtled ja sa tõesti mõtled seda mida ütled – võtad seda ilma igasuguse jamata. “Vermilion” räägib jälitaja armastuslaulust, läbi tema silmade. See on nagu teha või mitte teha tüüpi asi – see jääb teile otsustamiseks.” ütleb Taylor.

Bändi väljanägemine on arenenud koos muusikaga. Uued, efektiivsemad maskid on peegelduseks bändi liikmete muutustele, inimestena kes nad on. Taylor lisab, et maskide värk sai alguse sellest, et me tahtsime näidata oma teist külge. Me oleme kasvanud ja seega muutuvad ka maskid. “Rääkides kasvamisest ja muutumisest,” ütleb Jordison, et paljud inimesed ei saa kunagi aru miks me seda teeme ja miks bänd jõudsalt kasvab. Album ise esindab seda tänutunnet inimeste vastu, kes ei lase meil surra – fännid. Eemal oldud aeg teeb meid tugevamaks bändina. Kui me kõik 9 kombineerime seda saundi mida me teame, on see Slipknot‘i saund.”

2005

Võlvid ja ringid ning kujud ja värvid. Hullus ja adrenaliin ning intensiivsus ja sõda. Üheksa meest igal õhtul laval, iga päev tõukavad nad edasi kaost nii palju üle piiri, et kõik pealtvaatajad saavad ainult karjuda ja hoida kinni oma kallist elust. Kõrvetavad kitarrid ja taguvad trummid ning kisendav meloodia, inimkäte poolt loodud lärm mis külmutavad vere su veenides. Kaheksateist silma mis jõllitavad ja kutsuvad sind nendega liituma – teades, et sa ei saa ning ulatades käe selleni mis nendeni ulatub – surematus.

Palavus on tappev, ümbritsev õhk on niiske ja raske, ometi energia ringleb publiku ja bändi vahel. Bändi juurest tagasi publikusse, peaaegu katsutav rütm, sa ei saa seda hoida enda käes ilma, et su keha kaotaks kontrolli ja käed väriseksid.
See on Slipknot. See live on täpselt tormi keskel. See on koht kus luuakse müüte. “Ei ole olnud ühtki kontsertit ilma, et ma oleks lavale astunud ja poleks endale öelnud, et ma ei pruugi seda täna õhtul üle elada ja see võib olla viimane päev reaalsuses,” räägib Clown (#6). Maailmas kus suhtumine tundub olevat “tööta vähem, ometi teeni rohkem”, on Slipknot teinud selleks kõik, et nad saaksid kõvemini töötada ja teenida nii palju kui väärivad. Viimane haripunkt nende saavutustes on 9.0: Live, duubel-live CD kolme viimase albumi materjali vääriline, mis jäädvustab kogu müra, viha, intensiivsuse, vägivalla, valu, vere ja nakkuse mis paneb maggotid kihisema.

“Enamus inimesi kes selle albumi ostavad on südamlikud fännid ja kui nad tavaliselt albumit kuulavad, ütlevad nad: “Oh see osa on jõhker, oh see on bad-ass.” Ja nad kuulavad uuesti ja uuesti ja laulavad kaasa,” seletab Clown. “Ma arvan, et selle albumi kuulamise ajal on nad väga vaikselt, sest ma arvan, et nad maalivad pildi enda peas meist laval. Sa oled harjunud nägema meid laval, ja nüüd sa kuulad seda lives, sa oled sunnitud joonistama filmi enda peas, mis loob “taassünni” – see on see, mida me teeme muusikaga.”

Nagu surmav bioloogiline viirus, loodi ja käivitati Slipknot selleks, et olla kompromissitu, peatamatu, allasurumatu ja ilma kaastundeta. See kõik algas kümmekond aastat tagasi kõledas keldris, keldris mis keset linna mida peetakse mitte millegi keskuseks. See hoidis koos üheksat meest, üheksat erineva elu ja maitsega persooni kellel oli laiaulatuslik ühine eesmärk – hävitada. Kümme vägivaldset aastat on möödunud ja peale tolmu, mis tekkis hävitavast lahenduste otsimistest, tuleb Slipknot tagasi vähemalt veel kümneks aastaks. Aga nüüd, on siin plaat kõigest, mida nad on laastanud, kõik mida nad on teelt eest pühkinud. Vaenlased kutsuvad seda lõplikuks mitteinimlikkuse dokumendiks, fännid võtavad seda kingitusena. Siin on 9.0 Live. Kõige parim mis saab olla, armastusega Knot’ilt maggotitele.

2006

“Mida ma tahan teada, on see, kas te suudate vaadata midagi, mis võib teid muuta?” – See on küsimus, mille esitas Shawn a.k.a. Clown. Peale Slipknot‘i viimast DVD-d, “Voliminal: Inside The Nine” esmakordset vaatamist oled sa raputatud, lõigatud ja su tähelepanu on arreteeritud. Ja vastus Shawn’i küsimusele – sa muutud, sest Slipknot on selline bänd, mis sind muudab.

2008

Slipknot‘i laulja Corey Taylor teadis, et bändi suurus oli ette määratud. Ta teadis ka seda, et see ei tule kergelt. “Kui me alustasime, oli meie vastu palju streike. Me olime Iowa’st, meid oli 9, me kandsime maske, me kandsime jumpsuite ja me mängisime metalit.”
“Tuua inimesi Des Moines’i oli päris raske, lisab bassist Paul Gray. Ma ei tea miks, aga see on päris lahe koht. Aga tuua sinna mingeid tähtsaid tüüpe Los Angeles’est või New Yorg’ist – Iowa’sse on neid ikka päris raske tuua.”
“Siis veel kõik need vihkajad,” ütleb Taylor.
“Aah, vihkajad inimesed, kellele ei meeldinud muu rohkem kui avaldada arvamust bändi välimuse, numbrite nimede asemel kasutamise, kaootiliste showde ja leevendamata kehavigastuste pärast. Mõned kommentaarid tulid loomulikult erinevatelt veebisaitidelt ja niiöelda muusikakriitikutelt. Aga üllatuslikult võtsime me palju s*tta ka teistelt bändidelt,” ütleb kitarrist James Root. “Kui me alustasime tuuritamist Ozzfest’il 1999, kuulsin ma palju laastavaid märkusi teistelt muusikutelt. Nad rääkisid sellest, et Slipknot ei müü piisavalt plaate, nad ei pea vastu, neil on liiga palju inimesi, keegi ei saa nendest aru.”

‘’Meie muusika tõusis kõrgele. Me oleme praegu palju populaarsemad ja see ei olenenud meie välimusest. See oleneb ainult muusikast.” Enamus bände kes arvasid Slipknot‘i olevat lühiajaline ekstreemsport bänd, on lahku läinud. Aga ‘Knot, teisest küljest, on veetnud peaaegu, et aastakümne kinnitades oma koha ühe raskeroki ekstreemseima bändina. Nüüdseks lasknud välja 3 albumit, kolm DVD’d , kõik plaatina plaadid või isegi paremad. Nad on väljamüünud festivale ja tuure kogu maailmas ja nüüd valmistuvad selleks, et välja lasta oma neljas plaat – “All Hope Is Gone”.

Slipknot – DJ Sid Wilson (0), trummar Joey Jordison (1), bassist Paul Gray (2), löökpillimängija Chris Fehn (3) kitarrist James Root (4), sampler Craig Jones – 133 (5), löökpillimängija Shawn Crahan – Clown (6), kitarrist Mick Thomson (7) ja laulja Corey Taylor (8) – ikka raske, ikka suunatud parimale, tekstuurilt sügavate kihtidega saund. Aga praeguseks ajaks, on nad saavutanud muusika millel on stiilne ilme, mis täielikult lükkab ümber kõik kommentaarid heavy metali klišeede kohta. Enamgi veel, nad jätkavad meloodia uurimusretke mis algas juba nende esimesel plaadil.

Laulud nagu “Sulfur” ja “Psyhosocial”, toovad purustavaid salme, aga siis lõhkeb selle kõrgustesse tõusev refrään mis tagab jõulise koha Corey Taylor’i häälele. Laul “Vendetta” märgib ära räpase, kuid kareda ja keerleva kekslemise, aga see toob välja ikka Slipknot‘i firmamärgi – raevu. “All Hope Is Gone” lihtsalt paiskab välja toore viha, agressiooni, vihkamise ja räpasuse mis serveerib nagu meeldetuletust igaühele, kes on ikka veel nii loll, et hoida kahtlusi, et Slipknot on eksperdiks toimetada kohale rikkumata, heavy metali kättemaks.

“See on meie neljas album, ja me tahtsime teha midagi erinevat,” ütleb Gray. “Sa ei saa panna müüki ühte ja sama plaati uuesti ja uuesti. Samal ajal, sa saad kahtlemata öelda, et see on ikkagi Slipknot.”
“Ma tahaks näha ilmeid inimeste nägudel kui nad uut plaati kuulevad,” ütleb Taylor. “Sellele albumil on väga-väga rasket stuffi ja see rabab inimeste mõistused. Ma ootan väga ka, et nad näeksid seda osa albumist mis on erinev, see mis on rohkem eksperimentaalne. Keegi ei oska seda oodata.”

Palju albumi mitmekesisust tuleb bändi uuest lähenemisest lugude kirjutamisele ja salvestamisele. Aastate jooksul on enamus liikmetest töötanud ka teiste projektidega, ükski neist ei ole saundilt kaugeltki Slipknot. See ei ole üllatus, et need saavutused ja projektid mõjutasid kirjutamise protsessi. Ehk isegi veel tähtsamalt, “All Hope Is Gone” oli esimene album mille mõtted ja ideed tulid kõikidelt bändiliikmetelt, iga persoon tõi oma unikaalse häälekombinatsiooni. Bänd produtseeris albumi koos Dave Fortman‘iga.

“Ma arvan, et igaüks tegi seda avatud meelega. Me kuulame alati üksteise ideid ja kui need töötasid siis töötasid, kui ei siis ei.” Seletab Gray. “Seekord me tahtsime väga töötada ideede kallal. Ma arvan, et see aitas paljusid meist, et me saime teha ka oma asju. Kirjutamine erinevate inimestega tõesti muudab seda kuidas sa muusikast mõtled. Kui me lõpuks kokku saime, siis me saime oma enda asju kombineerida.”

Slipknot tegi ka juhtiva otsuse jätta maha Los Angeles, kus nad salvestasid oma eelmised plaadid. Selle asemel tulid nad tagasi koju ja panid püsti stuudio Iowa’s. Erinevused olid koheselt silmnähtavad. “See andis meile rohkem aega ja energiat, et teha eksperimentaalsemat muusikat. Ma olin võimeline välja mõtlema rohkem kitarririffe kui enne,” räägib James Root.

Kui Slipknot‘i südamesse jääb muusika, siis hing on istutatud kindlakäeliselt lavale. Täna mängib Slipknot väljamüüdud hallides, aga bänd saavutas oma talendi rassides USA Kesk-Lääne osariikides, mängides igal showl kus sai. Need olid tihtilugu üheõhtused showd – bänd reisis kodulinnast Des Moines’ist kohtadesse nagu Omaha ja Chicago. “Sellel ajal ei olnud tegelikult õigeid tuure,” ütleb Thomson. “Meie showd olid nagu spordiüritused – Me andsime endast kõik ja pärast, olime me sitaks väsinud.”

“Need varasemad esinemised olid karmid, aga mulle meeldis olla väiksel laval,” räägib Gray. “Seal ei olnud midagi lähedast selle juures. See oli nagu vanakooli punk show, millega ma üles kasvasin.”

“Ma ei igatse seda sitta kohe üldse,” ei nõustu Thomson. “Seal oli 8,000 kraadi, sa põrkad vastu inimesi, sa komistad mööda seadmeid. Nendel väikestel lavadel on madalad laed nii, et kuumus on kõik kogunenud väga madalale – täpselt pea juurde. Need showd olid rohkem seotud ellujäämisega, kui muusika mängimisega.”

Kui rasked ka need varajased aastad bändi jaoks olid, nad lihtsalt võitlesid. “Shawn tõi tavaliselt lihasaage lavale, et lihvida torusid selleks, et teha sädemeid,” mäletab Thomson. “Ükskord tuli tükk välja ja see saatis ühe fänni haiglasse. Aga inimesed kes said viga meie esinemistel, olid rahulikud – me järgnesime neile haiglasse ja andsime autogramme särkidele ja värki. See oli nagu – ei kahjustust, ei ebaausust.”

“Igaüks proovis ikkagi meid kontrollida,” räägib Taylor. “Me oleme tuuril ja tulemarssallid ilmuvad välja koos oma videokaameratega ja süüdistavad meid igasuguses jamades. Nad on öelnud: “Me kuulsime, et te panite ennast põlema” – “Nojah… seda oleme me küll teinud!” jätkab Thomson naerdes. “Sid ja Clown pritsisid üksteist välgumihkli vedelikuga ja siis üritasid üksteist põlema panna. See tõi meile pahandused kaela. Üks promootor helistas teisele – nad hoiatasid üksteist ja nad andsid meile ‘’mitte teha” nimekirju. Me olime imestunud.”

Ellujäämine läbi 10 aasta on suur saavutus iga bändi jaoks. Slipknot‘iga tundub see olevat nagu ime. Persoonid põrkavad sageli kokku, kõrvalprojektid on külluses ja laval olevad võitlused on tavalised. Aga ikkagi, aasta aasta järel, album albumi järgi, kõik üheksa meest tulevad tagasi jõulisemalt kui enne. “Me oleme koos seotud vihasse,” ütleb Jordison. “Mõnikord me vihkame üksteist, mõnikord me vihkame maailma, mõnikord me lihtsalt vihkame endi elusid. Aga kui me saame kokku, juhtub midagi koletislikku ja me teeme sellest energiast fantastilise saundi. Me usume maailma valitsemisse ja see bänd viib meid sinna.”

“Sa tead, me olime üks kohalik bänd garaažist ja nüüd müüme miljoneid plaate,” ütleb Gray. “Kohe-kohe möödub 10 aastat sellest kui meie esimene album välja tuli. Ma olen nii õnnelik, hämmastunud, uhke ja tänulik selle üle, kuhu see bänd on jõudnud. Ma olen näinud maailma ja saan selle eest palka! Ma olen seda kõike teinud tasuta!”

Chris Fehn nõustub: “Ma arvan, et parim osa olla selles bändis on see, et me oleme saanud ennast eksponeerida kogu maailmale. Sa saad aru, et kõik on maailmas sama – inimesed tunnevad ühtemoodi, neil on samad ihad, lootused, kartused. Sõnadesse pannes on see nagu kingitus, mida ei taha kunagi tagasi anda. See muudab su elu – eriti kui sa oled väikelinnast nagu Des Moines.”

“Ma teadsin alati, et me jõuame kaugele. Ma lihtsalt teadsin seda,” ütleb Taylor. “Teist teed ei olnud, et see bänd oleks läbi kukkunud. Aga ma ei teadnud, et me nii kaugele jõuame. Me oleme reisinud nii palju kordi, kõik erinevad riigid on meile nagu teised kodud. Tänaseni hämmastab mind see, et me võtsime selle hullu idee ja tegime sellest globaalse sensatsiooni.”

Tänud Enelinile tõlkimise eest.

Ametlik biograafia (ingliskeelne)

Slipknot singer Corey Taylor knew his band was destined for greatness. He also knew that it wouldn’t come easy.

“When we were starting out, we had all these strikes against us,” he says. “We were from Iowa, there were nine of us, we wore masks, we wore coveralls, we played metal. Hard metal.”

“It was tough getting people to come out to Des Moines,” adds bassist Paul Gray. “I don’t know why, it’s a pretty cool place. But A&R dudes — jaded folks from Los Angeles or New York — it’s hard to get them to come to Iowa.”

“And then there were all the haters,” says Taylor.

Ah, the haters. The people who liked nothing more than to give the band flack for its look, for substituting numbers for names, for putting on a show full of over-the-top chaos and unmitigated mayhem. Some of the comments came from the usual assortment of web sites and so-called music critics. But, surprisingly, “we also took a lot of shit from other bands,” says guitarist James Root. “When we hit the road with Ozzfest in 1999, I heard a lot of condescending remarks from other musicians. They were saying, ‘Slipknot won’t sell enough records, they won’t survive, they’ve got too many people, nobody’s gonna get it, they’re all about image.’ “

“The joke’s on them,” says Taylor with wicked glee. “Our music stood up. We’re much more popular now and it wasn’t because of our image. It was the music.”

Now, most of the bands who turned slagging Slipknot into an extreme sport have fallen off the face of the earth. The ‘Knot, on the other hand, have spent nearly a decade cementing their place as one of hard rock’s most extreme acts. They’ve dropped three albums and two DVDs, all of which went Platinum or better. They’ve sold out festivals and tours around the globe. And they are preparing to release their fourth record, All Hope Is Gone.

Slipknot — which features DJ Sid Wilson (0), drummer Joey Jordison (1), Gray (2), percussionist Chris Fehn (3) Root (4), sampler Craig Jones – 133 (5), percussionist M. Shawn Crahan – Clown (6), guitarist Mick Thomson (7) and Taylor (8), — is still heavy, still enamored of great, big walls of deeply textured layers of sound. But this time, they’ve approached their music with an eye towards stylistic expression that completely invalidates any and all comments about heavy metal clichés. Moreover, they’ve continued the exploration of melody that began on their first record.  

Songs like “Sulfur” and “Psychosocial” deliver crushing verses and bridges, but then explode into soaring choruses that provide a powerful showcase for Taylor’s voice. The song “Vendetta” features a sleazy, rough-and-tumble kind of swagger, but still delivers Slipknot’s trademark balls-out fury. And “All Hope Is Gone” just spews raw anger, aggression, hate and foulness that serves as a reminder to anyone still stupid enough to harbor doubts that Slipknot are experts at delivering pure, heavy-metal punishment.

“It’s our fourth album, and we wanted to do something different,” says Gray. “You can’t put out the same record over and over again. At the same time, you can definitely still tell that this is Slipknot.”

“I’m looking forward to the expressions on people’s faces when they hear the new record,” says Taylor. “There’s very, very heavy stuff on this album, and it’s gonna blow people’s minds. But I’m also excited for them to see the stuff that’s different on this album, the more experimental music. No one’s going to expect it.”

Much of the album’s diversity comes from the band’s new approach to writing and recording. Over the years, most of the members have worked on various side projects, none of which sound remotely like Slipknot. It’s no surprise to find out that these efforts influenced the writing process. Perhaps even more importantly, All Hope Is Gone was the first album on which contributions came from nearly all the band members, with each person bringing his own unique voice to the mix.  The band co-produced the album with Dave Fortman.

“I think everyone just went in with an open mind. We would always listen to everyone’s ideas, and if they worked, they worked, if they didn’t, they didn’t,” explains Gray. “This time, we really tried to build off the ideas, really tried to work on them.  I think it helped that so many of us were able to spend time doing our own thing, too.  Just writing with different people really makes a difference in how you think about music. When we finally came together, we were able to bring that to the mix.”

Slipknot also made the executive decision to abandon Los Angeles, where they had recorded previous records. Instead, they came back home and set up camp in Iowa. The differences were immediately apparent.

“It gave us more time and energy to experiment in the studio.   I was able to come up with more guitar sounds than ever,” says Root.

While the heart of Slipknot remains its music, its soul is planted firmly on stage. Today, Slipknot are playing in sold-out arenas, but the band developed their talents by slogging it out in the Midwest, playing any show they could find. These were frequently one-off shows; the band would travel from their hometown of Des Moines to places like Omaha  and Chicago. “There were never any actual tours in those days,” says Thomson. “Our shows were like sporting events: We’d put everything into them and then afterwards, we’d be fucking exhausted. We weren’t going to pile into a van — all nine of us — and then drive all night to the next show. We’d have fallen asleep at the wheel and died.”

“Those early shows were rough, but I loved the small stage,” says Gray. “There was something intimate about it.  It was like an old-school punk show, which is what I grew up with.”

“I don’t miss that shit at all,” disagrees Thomson. “It was 8,000 degrees, you’re bumping into people, you’re tripping over equipment. Those small stages have low ceilings, so the heat’s trapped real low — right at your head. Those shows are about survival, not about playing.”

As difficult as those early shows were for the band, they were just as challenging for whoever might be standing in the front row.     

“Shawn used to bring chop saws on stage to grind pipes for sparks,” remembers Thomson. “Once, a chunk broke off and sent a kid to the hospital.  But people who got hurt at our shows were cool about it — we’d follow them to the hospital and sign some shirts and shit. It was like, you know, no harm, no foul.”

“Everyone tried to control us, though,” says Taylor.

“Yeah, those fuckers,” says Thomson. “We’d be on tour and fire marshals would show up with camcorders and accuse us of all kinds of crazy bullshit. They’d say, ‘We heard you set yourselves on fire.’

“Well… okay, we’d done that!” Thomson continues, laughing. “Sid and Clown would spray each other with lighter fluid and then they’d pull out lighters. That got us in trouble. One promoter would call the next — they’d warn each other and they’d hit us with ‘do not’ lists. We were castrated.”

Surviving for 10 years is an accomplishment for any band. With Slipknot, it feels like some sort of miracle. Personalities frequently collide, side-projects abound, and on-stage fights are common. And yet, year after year, album after album, all nine men keep coming back for more. “We’re banded together in hate,” says Jordison. “Sometimes we hate each other, sometimes we hate the world, sometimes we just hate our own lives. But when we get together, something monstrous happens and we pull this amazing sound out of all that energy.

“Plus,” he adds, “we believe in world domination, and this is the band that’s gonna get us there.”

“You know, we went from being some local band in a basement to selling millions of records,” says Gray. “It’s going to be a decade since the first album came out. I’m so happy and amazed and proud and thankful for where this band has gone. I’ve gotten to see the world — and I get paid for it! I’d have done it for free.”

Chris Fehn agrees. “I think the best part about being in this band has been getting exposure to the rest of the world. You realize that everything in the world is the same — people feel the same, they have the same desires, hopes, fears. Being worldly is a gift that I don’t ever want to give back. It changes your life — especially when you’re from a small town in Iowa.”

“I always knew we’d go far. I just knew it,” says Taylor. “There was no way this band was going to fail. But I never knew we’d reach the heights we’ve come to. We’ve traveled the world so many times; all the different countries are like our second homes. To this day, it still blows me away that we took this crazy idea and made it a global sensation.”